THOR ülevaade

Millist Filmi Näha?
 

Thori ülevaade. Matt arvustab Kenneth Branaghi Thori, mille peaosades on Chris Hemsworth, Natalie Portman, Tom Hiddleston, Idris Elba ja Anthony Hopkins.

Marveli oma Thor on Avengersi juhtidest kõige raskem suurele ekraanile tuua. Ta on kosmosetulnuka ja Põhjala jumala ristand, ta kasutab tavaliste superkangelaste relvade (nt relvad või mõõgad) asemel haamrit nimega Mjolnir ja kannab keebi. Tegelane võib nii kergesti laagri territooriumile kukkuda, kuid režissöör Kenneth Branagh võtab julge lähenemise ja mängib tegelast täiesti sirgjooneliselt, kuid jätab filmi siiski lõbusaks ja kergeks. Tasakaal laiaulatuslikust komöödiast ja suurejoonelisest tegevusest, mis on segatud sirgjoonelise draamaga, tuleneb peaosaliste Chris Hemsworthi ja Tom Hiddlestoni täiuslikust kombinatsioonist. Kuigi filmil on kõrvaltegelaste arendamisel probleeme, on selle suurim patt 3D-järgses teisenduses, mis muudab Asgardi eredad säravad tuled hämaraks, uduseks segaduseks. Aga kui jäädvustate filmi 2D-s, Thor saab olema selle aasta üks lõbusamaid sündmusi, mis teil teatris on.

Aastakümneid pärast seda, kui Asgardi kuningas Odin (Anthony Hopkins) sõlmis vaherahu Jotunheimi pakasehiiglastega, on troonile seatud Odini poeg Thor (Hemsworth). Thor on ülemeelik, jultunud ja edev – oma venna Loki (Hiddleston) vastand, kes on vaikne, rahulik ja kalkuleeriv. Thori kroonimise päeval katkestab trio Frost Giants peo, üritades varastada tagasi ülivõimsat puusärki, mille Odin võttis sõjasaagiks. Hiiglaslik mehaaniline valvur, mida tuntakse hävitajana, hävitab vargad kiiresti, kuid Thor januneb kättemaksu järele. Koos Loki, naissõdalase Sifi (Jaimie Alexander) ja Warriors Three'iga (Tadanobu Asano, Josh Dallas ja Ray Stevenson) sõidab Thor Jotunheimi, võitleb Frost Giantsiga ja peaaegu hävitab nende kahe vahel kehtinud hapra vaherahu. valdkondades. Thori tegudes pettunud Odin võtab sõdalaselt oma jõud ja pagendab ta Maale. Vahepeal jääb Loki Asgardi ja jätkab troonile jõudmise plaanimist.

Treilereid vaadates on minu suurim mure Thor oli see, kuidas film käsitleb tegelase elu Maal. Asgardil näis kõik suurejooneline, kuid ma olin mures, et tegelase kleepimine meie planeedile ilma tema supervõimeteta tooks kaasa igava loo, mis eemaldaks tegelase ainulaadseks muutmise. Kuid Hemsworthi esitus annab meile alati teada, et Thor on seal. Ta ei pruugi välgunooleid välja kutsuda, kuid Hemsworth edastab tegelase kerge sarmi, karmi õilsuse ja jahmatava enesekindluse punktini, kus me näeme alati keebi ja soomust isegi siis, kui need pole füüsiliselt kohal. Thori suhtumine ja viis, kuidas ta mängib astrofüüsikute Jane Fosteri (Natalie Portman) ja Erik Selvigi (Stellan Skarsgard) rolli, annab suurema osa filmi huumorist ja hoiab filmi sattumast väsinud 'kala veest' naljadesse.

See, kus Branagh filmi tõsiseltvõetavana hoiab, on Loki lugu. Thor võib olla nimitegelane ja kangelane, kuid Thor puudutab sama palju Loki päritolu. Hiddleston teeb tegelaskuju määratlemisel silmapaistvat tööd, ilma et Loki ettearvatavasse esitusse langeks. Väiksemad näitlejad oleksid muutnud Loki kas tuttavaks vuntsid keerutavaks skeemitajaks või pannud tegelaskuju pideva kirgliku armukadeduse tuju. Kuid Hiddleston teeb targa otsuse tuua Lokile suur kurbus ja kahetsus ning see valik tasub end ära. Hiddleston sunnib meid kaabakale kaasa tundma ja kuigi lugu on piisavalt lai, et ei saa vaielda selle üle, kas Loki on 'paha mees' või mitte, saame ka aru, kust tegelane tuleb ja et tema motiivid on t 'Kuri' suurte vilkuvate tähtedega.

Kuid Thori ja Loki tegelaskujude vahel on filmil raskusi kõigi kõrvaltegelaste ja suhetega. SHIELDi olemasolu ja selle alused Kättemaksjad on integreeritud palju paremini, kui nad olid Raudmees 2 ja film suudab isegi uut Kättemaksjat tutvustada ilma süžeed pidurdamata. Thori ja Jane’i suhet – filmi romantikat – hoitakse aga vee peal mitte sellepärast, et tegelased veedavad nii palju aega koos, vaid Hemsworthi ja Portmani tugevate esituste ja keemia tõttu. The Warriors Three ja Sif on samuti arendamata ning film jätab kasutamata olulise võimaluse määratleda Asgardi sõdalased Jotunheimi lahingu ajal.

Kuid Jotunheimi lahingus on palju suuremaid probleeme kui tegelaskujude arengu puudumine. Marvel tegi ahne otsuse kinkida Thor konversioonijärgne 3D-versioon, mis ainult tõstis piletihindu, pakkudes vastutasuks halvemat visuaalset kogemust. Lahing Jotunheimis on filmi esimene suur lavastus. See näitab meile, mida Thor suudab haamrit vehkides teha, ja see on üks kolmest filmi peamisest märulistseenist. 3D muudab võitluse uduseks halliks segaduseks, eemaldades visuaalidest kõik värvid ja eraldusvõime. Sees pole ainsatki hetke Thor kus ma arvasin, et 3D muutis selle paremaks, kuid oli palju hetki, mil arvasin, et 3D rikub selle filmi ära. Kui näed Thor – ja sa peaksid – säästma oma raha, nägema seda 2D-vormingus ning andma Marvelile ja ülejäänud Hollywoodile teada, et oleme tüdinenud nõmedatest 3D-järgsetest teisendustest.

Thor tõestab kahte asja: esiteks – tegelast ja tema universumit saab edukalt kohandada suurele ekraanile ja sellise režissööri nagu Kenneth Branagh käes, kes teab, kuidas Shakespeare’i nurga alt üles mängida, hoides filmi siiski kaasaegse vaatajaskonnaga võrreldavana. Thor teeb imesid. Hemsworth ja Hiddleston hoiavad filmi ankurdatud ausate tegelaskujude hetkede juurde, mis võimaldavad Branaghil maalida Asgardis tohutule lõuendile ning hoida tegevust maa peal kerge ja tobedana. Aga teine ​​asi, Thor tõestab, et stuudiod peavad lõpetama konversioonijärgse 3D-ga. Need teevad filmile haiget, riisuvad publikut ära ja lõppkokkuvõttes aitab see publikut kinodest eemale peletada. 3D sisse Thor ei ole väärt fänne, juhuslikke filmivaatajaid ega jumalaid.

Hinnang: B+